Ma olen ema ühele 10 kuusele lapsele, kes juba kõnnib ja oskab sigadusi korda saata. Ärge saage valesti aru, ta on igavesti vahva tegelane, ta lihtsalt õpib elu tundma. Aga vahel on mul küll tunne, et ma ei jõua. Mu kodu näeb iga päev välja selline nagu pildil. Ausalt, ma koristan! Ja siis ärkab laps unest ja hakkab mängima. Ta tassib kõik oma mänguasjad minu juurde diivani ette või siis kööki, kui ma seal toimetan. Las ta siis olla, mõtlen ma. Lapsel on tegevust ja ei vigise niisama igavusest. Küll ta varsti selle õudse tõdemuseni jõuab, et enda järgi peab koristama hakkama. Olen teda veidi suunanud ka asju tagasi panema. Isegi saab aru veidi.
Tegelikult tahtsin oma jutuga jõuda vanemateni, kes on üksi. Kellel ei ole abistavat õlga kõrval nii, nagu on minul. Neil peab ikka paganama raske olema! Enne lapse saamist ei osanud ma neid üldse hinnata. Ju on ise süüdi, mõtlesin. Vahel aga elu teeb keerdkäike ja mõistlikum on edasi minna üksinda. Sellised otsused ei ole kunagi kerged ja nõuavad palju tugevust. Müts maha kõikide üksikvanemate ees!

  • 7 readers

Likes

Comments