vau.

kirjutades eelmist postitust, olin teel isiklikule arengule, kuid mitte päris veel seal. 10 päeva jooksul on toimunud nii palju nii mu ümber kui ka mu sees. olen hetkeks läbi elanud tohutu südame- ning kaotusvalu; mõistmise, kui valesti ma olen elanud ning saanud parima kingituse osaliseks!

julgen nüüd väita, et olen muutunud paremaks inimeseks, kui ma ealkes unistada olen julgenud. tean, et põhimõtted ei ole kivisse raiutud ning iga õppetund, iga kogemus võib enne nii tähtsana tundunud põhimõtted tühiseks puruks purustada.

tunnen. et olen õnnelik ning uhke iseenda üle! ma olen kaotanud ära oma mina-mina põhimõtte, olen parem nii iseenda kui teiste vastu ning olen hea! ka varem võisin käsi südamel öelda, et olen hea oma pere vastu, loomade ning ka teiste- sõprade-tuttavate vastu. ee aga mis sai number 1 inimesest? ja mis sa minust endast? tegin oma kindlaks määratud faktide ning nägemustega haiget meile mõlemale. olin nii stubborn, võttes eesmärgiks saada oma pinterest'i vääriline elu ja (üüri)kodu. aga milleks? kelle jaoks? tema jaoks? aga ta on ju niigi õnnelik :) ta ei vaja rosegold toonides kööginõusid ega marble lauda.

või siis, üritasin iseendale ehitada ''unistuste'' kodu? jällegi- milleks? see tekitas vaid stressi, kuna kui teistel on, siis miks mul ei ole .. ? ma olin nii loll. 

olles 01.01.2017 tulnud esimest korda üle pika aga meie Koju, oli rõõm piiritu. hoolimata sellest, et see ei ole nii suur ning köögis ei laia minu unistuste köögimööbel, siis see on ju meie Kodu. üürikorter üürikorteriks, see ei pruugi paberite tõestusega kuuluda küll meile, aga koduna on ta meie. meie kodu.

tunnen, et olles korrastanud oma peakest, tahaksin puhastada ka oma ümbrust. ei suuda mõista, miks ei ole ma siiani teinud suurpuhastust oma kappides? miks hoidsin alles asju, mis hetkel meie koridoris prügikottides ära viimist ootavad? miks olin nii loll??!! 

teekond minimalismini on hea. ootan, mida järgnevad korrad minuni toovad. asjad ei muuda ju õnnelikuks.

alles nüüd mõistan seda. olles mõistnud, et kannan siiski oma lemmikuimaid asju, ning seda kaunist mererohelist kleiti ma vist selga ei panegi, kuna ei tunne end mugavalt. SELL IT ALL! parem ostan vahuveini :) 

  • 2 readers

Likes

Comments

 armastan alguseid! seetõttu neid nii pignsalt ootangi- hommikuid, esmaspäevasid, esimesi kuupäevasid ning uue aasta-aja algust.

kui võrrelda olukordasid nii koolielus kui ka isiklikust elupoolest. võib väita, et detsembrikuu oli minu jaoks üks halvemaid ning raskemaid kuusid. mul puudus motivatsioon ning kippusin asjades vaid halba leidma/otsima. kõik hea jäi peitu, kui ma just mõni hetk täiega vabaks ei lasknud.

aastavahetus möödus mul vaikselt ning tõbiselt. kuna olen üle nädalakese vaevlenud palaviku käes ning alles praegu tunnen, et hakkan muutuma elujõulisemaks, tuleb mul minna tööle ning kooli. karma? maybe yes, maybe not. hetkel aga tunnen, et olen negatiivsetest emotsioonidest prii. asjad, mis mis nädalake-kuu harja punaseks ajasid ning jonni tekitasid, on praegu .. kadunud? tean, et asjad ei ole üleöö lahenenud ega probleemid peitu pagenud, siis lõppude lõpuks on ju suhtumine see, mis elu nii palju mõjutab.

paremat elu näitavad pisiasjad- tänane rongisõit, tänased trammile jõudmised ning Steve Maddeni saabaste skoorimine .. what is this life? kui homme sama hea on, siis thank you, my mind!


  • 1 readers

Likes

Comments

Instagram@preilipajus