BABYTALK

Tundub, et see viimane väljaelamine siin tasus end ära, mu tuju läks peale seda palju paremaks, enesetunne normaalseks ja ei mõelnudki enam, et noh millal minek juba. Reede õhtul käisime Keviniga jalutamas, hull lumi oli, seega tempo oli aeglane ja jalutamine vaevarikas ja väsitav, aga sellegipoolest oli nii mõnus värske õhu käes tuulutada. Laupäeval oli täiesti ulme ilus ilm, seega sõitsime veits autoga ringi, käisime metsa all käbisid korjamas, jalutasime niisama, nautisime mõnusat olemist... Õhtul tulid veel Kevni vanemad meile külla, kuna polnud ammu näinud ja mis veel. Istusime truffees kui ma mingi hetk tundsin, et valutan ja päris tihedalt ja valusamalt. Samas mul olid terve päeva olnud valud, arvasin, et ilmselt sellest jalutamisest jälle libakad ja ei teinud eriti väljagi. Tegelikult need mis õhtul olid ei ajanud mind ka eriti äksi täis, mõni oli selline et natukene pidin rohkem hingama üle, aga ei midagi hullu, lihtsalt mingi sisetunne ütles, et peaks käima kontrollis ära, kuna midagi on teistmoodi. Enne kodus käisin veel dušiall, seal eriti paremaks olemine ei läinud ka ja nii me asjad kokku igaks juhuks pakkisime ja haiglasse läksime. Seni kuni 30min ootasime, et üleüldse keegi meid vastu võtaks ja ktg alla saaks kadusid valud vahepeal täiesti ära ja ma ei tahtnud muud kui lihtsalt koju tagasi minna, kuna nii igav oli seal passida :D Lõpuks sain ktg jälle külge, valud olid ka kergelt tagasi ja hiljem läbivaatusega selgus, et avatust juba 3cm ja sünnitustuppa minek. Ausalt see oli viimane asi mida me oleks oodanud, sest 1) oli 6.november ja tõenäosus, et beebi sünnib 6.november nagu me unistasime oli niiiii väike ja 2) mul olid ju nii kaua mingid suvakad valud kestnud, et ma ei eeldanudki vist enam nii pea sünnitama saada. Kell 1:00 sain igatahes omale haiglakitli selga ja jäin üksi Kevinit ootama, kes läks meile vett ja süüa tooma, sest ega me ju ei teadnud kaua minna võib...

Kell 2:00 jõudis kohale meie ämmakas. Meil oli ülimõnus, saime olla rahulikult kahekesi, vahepeal käis arst meid kontrollimas, aga muidu oli hästi hea olemine, vaatasime veel Friendse arvutist, mina veits põrgatasin end selle hüppepalli peal, liikusin ringi hullult palju jne, valud küll olid ja suht tihedalt isegi, aga need olid nii väikesed, et ei midagi hullu. Kella 4:00 ajal kui jälle uus kontroll oli sai selgeks, et mitte midagi pole edasi liikunud ja tehti veed lahti. See järgnev tund aega oli ilmselt mu elu kõige hullem, sest need valud olid tõesti räiged, ma ei suutnud enam hingamist jälgida, keha läks krampi ja värisesin nagu krambihoo ajal, nutsin ja halasin ainult kuni epiduraali ootasime. Kell 5:00 sain esimese doosi epiduraali, 10min pärast umbes tundsin selle mõju ja siis oli jälle kõik väga väga hea. Ma juba ammu arvasin, et ega ma ilma epiduraalita ei sünnita ja see oli ainuõige otsus minu jaoks. Valud küll päris ära ei kadunud, aga jälle olid vaevutuntavad, sain ringi liikuda ja normaalselt olla. Esimese doosi ajal oli avatust 4cm, teise doosi ajal kell 6:00 juba 6cm ja kui kell 7:00 oleks tahtnud veel ühte doosi, siis selleni enam me ei jõudnudki kuna oli täisavatus ja pressid tulid nii suure hooga. Oeh. Hakkasingi siis mingi peale 7:00 pressima, pikka aega pressisin enda arust tühja kuna beebit ikka ei tulnud, tegelikult liikus ta koguaeg allapoole, aga see hetk tundus küll, et miiiiiidaaaaaaaaaa ma siin teen noh.. Pressid ei olnud iseenesest valusad vaid üli ebamugavad ja rõvedad, ikka iga pressi vahel nutsin, et ma enam ei suuda ja mida kõike veel, aga siis lambist ühe pressiga tuli selline jõud, et beebi oli ühe korraga väljas. Ta oligi olemas, meie ideaalne väike beebike, meie pisike Aron, kell 7:40. See tunne oli täiesti ebamaine, kirjeldamatu, kõik eelnev rõve ununes sekundiga, ma olin (me olime) niii õnnelikud, armastusest lõhki minemas...oeh. Sain pisikese omale rinnale kuniks mind õmmeldi, õnneks ainult paar sisemist õmblust, Kevin lõikas nabanööri mingi aeg läbi, peale seda tegime esimese tissitamise ja alles siis hiljem viidi ta kaaluma-mõõtma. 3244g ja 50cm, hinne 8-9.

Kuna mul ilmselt epiduraal ja tuimestused veel mõjusid, siis tund aega peale sünnitust sain täiesti vabalt ringi käia nagu polekski olnud midagi. Õhtul läks natukene hullemaks, aga õnneks dušš leevendas megalt, seega käisingi ikka koguaeg dušiall.

Ma olen siiralt õnnelik, et sain nii positiivse esmase sünnituskogemuse ja seda tänu meie imelisele ämmaemandale ja Kevinile... ja epiduraalile :D Meil oli võetud tasuline ämmaemand just sellepärast, et ei peaks muretsema kas keegi meiega tegeleb, millal tegeleb, kas toimub ämmakate vahetus vahepeal jne. Ta oli meil nii toetav, armas inimene, rahulik, julgustav, Kevin samamoodi oli mulle nii suureks toeks ja abiks, nad olid mu dream team ja ma ei tea mis ma oleks teinud ilma... Haiglast saime koju teisipäeval ja esimene nädal oli taastumise mõttes suhteliselt raske. Ega ma ei olekski saanud eeldada, et kohe paari päevaga jalutan ringi nagu midagi poleks, õmblused andsid tunda veel umbes 8-9 päeva peale sünnitust, paratamatult oli nõrgem olla, harjusime vaikselt jne...

Tänaseks, kui oleme tundnud 12 päeva seda ebamaist armastust ja õnne pojaga on olemine juba väga palju parem. Beebike on meil olnud siiani super tubli, ei jonni, magab ja sööb väga hästi, on rahulik, avastab maailma, jagab meile alatasa kõige armsamaid naeratusi... on täielik inglibeebike meile. Mis mind ajab vihale on see, kuidas ümberringi kõik on jube targad ja teavad ette, et kindlasti läheb see tal üle, ta hakkab aina nutma ja jonnima nagu kõik lapsed väikesena ja meil läheb väga palju raskemaks.... lihtsalt.... jääge vait :D

Blog using your mobile phone - One of the best blogging apps on the market - click here!

Likes

Comments

BABYTALK

Ma ei tea kust ja millest alustada... Nii palju kui ma olin teistelt kuulnud, siis raseduse lõpp ongi raske nii vaimselt kui füüsiliselt, ootamine ja ootusärevus, ja mida rohkem aeg tähtajale läheneb, seda jubedamaks läheb. Oh well. Mul hakkas kogu värk pihta 36 nädalal, kui ühe öö haiglas olin. Peale seda algas pidev ootamine, sest öeldi ju, et võib tulla kohe-kohe... riiiiiiiiiight...... Tänase seisuga olen 39+6 nädalat rase, tähtaeg on homme ja mina ikka veel ühes tükis. Asja ei tee paremaks see, et iga jumala päev keegi kirjutab "oled juba sünnitanud vääää, beebi käes vääää, oled ikka veel rase vääää, millal sünnitama hakkad vääääääää" äääääää mida iganes. Ma ei taha olla nõme, aga ma ei ole ega hakka vastama nendele sõnumitele, sest mida iganes.. lihtsalt mida iganes.

Need viimased nädalad on olnud nii kohutavad just selle pärast, et valehäireid on iganädalaselt. Juba haiglas olles öeldi, et kui mul need rohud libakaid ära ei võta, siis ei võtagi midagi neid ära. Ja nii ma kannatasin, ootasin, iga kord mõtlesin, et kas nüüd? Vahepeal juba jäidki need täitsa ära, mul oli hea olla, tuju oli hea, ootamine ei olnud nii halb. Paar nädalat tagasi fikseerus pea ka ära ja see mis valu sellega mul kaasnes oli ikka räige.. Mis ikka, jooksin kontrolli :D Selgus, et lisaks avatusele on emakakael ka pehme ja lühenenud, mis põhimõtteliselt tähendab, et kõik on sünnituseks valmis... mõni ju läheb niimoodi sünnitama, et polegi avatust ega kael pehmenenud jne... Aga nagu näha, siis minu puhul ei loe ka see mitte midagi. Taaskord kordas arst seda mida ma juba teadsin- need libakad väsitavad mu keha, emakat, mind ennast ja tänu sellele ei hakka sünnitus ka normaalselt pihta... tänks life!!

Peale seda juba jälle nädala sain olla ilma valudeta, kui eelmisel laupäeval hakkasid jälle tuhud, valusamad kui muidu, aina tihenesid jne... lõpuks mingi 23:00 paiku helistasin ämmakale kuna vahed olid regulaarselt 5-6min ja leppisime kokku, et kohtume haiglas.. Ja mis me teada saime? Ei hakka ikka veel sünnitama kuna mu emakas on laisk ja ei viitsi hakata tööle.... MIDA VEEL! Sain valida kas tehakse mingi rõve süst ja pean jääma haiglasse või lähen koju ja proovin puhata, ilmselgelt valisin kojumineku, kus küll tuhud veel hullemaks läksid, aga lõpuks ikkagi magama jäin. Ja siis möödusid paar päeva veel nii, et õhtuti ikka väga hullud valud, aga öösel magama jäädes lõppes kogu tegevus..

Ma juba olin täiesti loobunud, ma ei viitsi enam teha neist tuhudest välja, ma ei viitsi enam mõelda "millal küll, äkki täna?!", suunasin oma mõtted juba jõuludele, tööle, kõigele muule... Ja täna mingi 7:30 ärkasin konkreetselt räige valu peale üles, tundsin kuidas tuhu tuli, nutsin vb natukene (hahaha) ja mõtlesin et oooohhh shit this is it... see oli elu kõige hullem valu so far, aga nüüd on möödas paar h, uut tuhu pole tulnud ja ma olen valmis alla andma. Mu tuju on reaalselt -10000, paremaks ei tee asja see, et juba beebigrupis kaks tüdrukut kirjutanud, et nemad parasjagu hakkavad sünnitama... okkkeeeeeeiiiii

Ma unistan vaid, et mul ei oleks neid libakaid, ma ei oleks pidanud niiii mitu korda lootma ja jälle pettuma, valutama ilma asjata, passima, ootama... Midaiganes... Mida iganes

Likes

Comments

BABYTALK

Järjekordne kuu on möödunud ja meil jooksevad viimased nädalad, seega oleks hea jälle vahepeal mõned asjad kirja panna. Tänaseks päevaks on mul haiglakotid pakitud nii mulle kui väikesele aadule, kõik tema asjad on valmis ja ootamas ja mis kõige tähtsam - meie ise oleme valmis ja vägagi ootamas. 

Ega vahepealsetest nädalatest ei olegi midagi erilist vist rääkida, kõik oli suht üksluine ja ilma muutusteta - aegajalt libakaid, ebamugav olla, jalad käed natukene paistes, magades väääga raske end pöörata, koguaeg mega janu ja jõin (joon) päevas umbes 2L vett mis tähendab, et öösel käin ka umbes 5-6x vetsus, õnneks magamisega probleeme pole seega jään alati kohe uuesti sekundi pealt magama tagasi. Ja magan keskmiselt ikka iga öö umbes 9-10h. 

Aga korralik trall hakkas peale laupäeval. Päev algas nagu iga teine, ärkasime, sõime hommikust, vedelesime natukene niisama ja siis läksime linna. Mul oli üks ülitore kohtumine, istusime kohvikus, sõime kooki ja arutasime tööasju ja peale seda tuli meil nii suur uni peale, et läksime koju tagasi ja plaanisime teha no-shame lõunauinaku, sest ilm oli mega rõve ja tatine nagunii... Aga siis hakkasin mõtlema, et umbes alates kella 5st saadik mul tuhud tihenesid ja tugevnesid, mis muidu oleks fine, aga kuskil kella 7ks olid need vahed juba piisavalt lühikesed ja mul oli meeles see, et kui tuhud on regulaarsed ja mingi 5-7min vahedega siis võiks esmasünnitaja haiglasse minna küll. No mis siis ikka, mõtlesime et käime igaksjuhuks korra kontrollis ära, ilmselt ei ole midagi ja tuleme koju tagasi õhtust sööma... no päris nii ei läinud :D Umbes kella 8 paiku pandi mulle ktg külge, tuhud olid endiselt, aga ei midagi liiga hullu.. Siis mind vaadati üle (avatust oli 2cm) ja otsustati igaks juhuks ööseks haiglasse jätta, sest noh, võimalus et hakkan sünnitama oli selline suht 50/50. Sain veel küünla, mis peaks võtma ära valu ja emaka tööd aeglustama, aga see mõjus ainult mingi 10 minutiks ja edasi jätkus ikka kõik endiselt. Mida aeg edasi seda hullem mul hakkas, aga kuna valveämmakas ütles, et enne kui valuvaigistit ei vaja siis ei ole mõtet tüüdata neid põhimõtteliselt, siis proovisin seal ülikitsas ja ebamugavas voodis magama jääda... ei suutnud, kuidas oleks pidanudki, kui mulle just öeldi, et jah kuna küünal ka ei aidanud siis on tõenäoline, et varsti võib pihta kõik hakata. Lõpuks kella 3 ajal ikkagi suutsin natukeseks magama jääda, aga umbes 7:30 olin uuesti üleval ja enam magama ei suutnud jääda - algas jälle sama värk, aina tihedamalt ja valusamalt need tuhud tulid. Mingi hetk sain uuesti ktg külge, mis näitas stabiilselt umbes 30-35 emakatööd, tuhud olid päris mitu korda ja siis oli see ikka kõõõõõõõõvasti üle 50... AGA. Aga kuna see õde kes mulle ktg paigaldas unustas selle samal ajal printima panna, siis arst neid näite ei näinud, tema nägi ainult seda aega, kui oli juba jälle stabiilsem ja seega ei muretsenud tema üldse (also tundus, et ei uskunud, et mul vahepeal nii hull oli... jättis mulje nagu arvaks, et ma lihtsalt liialdan). Igatahes mind vaadati siis uuesti läbi, seis oli suht sama mis eelmine õhtu, seega saadeti mind koju, et saaksin seal mugavamalt edasi valutada ja öeldi, et enne kui veed tulevad/valud iga 5min tagant, siis pole tagasi mõtet tulla. Kõige imelikum oli see, et ma nagu üritasin seletada, et mul ongi valud nii tihedad umbes juba, et miks või mis toimub... Ja nüüd nüüd ma siin siis olen, valutan alates laupäeva õhtust järjest... Umbes nii, et 30min valud iga 5min tagant ja päris hullud, siis 15min jälle ei ole peaaegu mitte midagi ja siis jälle algab uuesti... Seega ei loe ma neid regulaarseteks ja eile ämmakas ütles kaa, et need siiski veel ei ole päris õiged sünnitusvalud kuna emakatöö pole veel nii intense umbes, aga võiksin olla siiski valmis kogu aeg... 

Ma olen kogu raseduse aja mõelnud, et kuna lõpp on ilmselt suht hull, siis ma oleks ülimalt õnnelik, kui mu beebike ise tahaks tulla umbes 37-38 nädala paiku juba välja.. Nüüd kui ülehomme 37 nädalat saabki täis, siis ma isegi tegelikult ei põeks, sest mul ausalt öeldes nii palju töö asju veel vaja ära teha, kodus veel nii mõnigi asi vaja ära teha... Aga kuna ma tean, et see võib nüüd juhtuda umbes "iga hetk", siis olengi ma kogu aeg närviline ja elevil ja ootan... Ja lõpuks raudselt olen ka üks neist kes enda 2cm avatusega veel nädalaid ringi käib :( Tegelikult loodan küll, et enam kaua ei lähe, sest hommikust-õhtuni tuima valu kannatada ja piinelda on eriti nõme.. Pluss tahame me juba enda väikest mõnglit nii väga näha, mina igatsen enda "normaalset" keha, igatsen magada ilma ebamugavuseta, tahaksin jälle liikuda kiiremini kui mõni vanamutt, tahaksin jälle kõiki jalanõusid saada kanda ilma, et jalgadel ebamugav oleks... Lohutan ennast sellega, et ühte või teistpidi see beebi nagunii minu sisse ei jää ja kui peangi kannatama lõpuni välja, siis ikkagi ei ole enam sinnani eriti kaua jäänud :) 

Likes

Comments

BABYTALK

Ma mäletan kuidas raseduse alguses nädalad hullult venisid, kuni umbes 20. nädalani oligi üks suur venimine ja ootamine, et saaks juba pool läbi, tuleks juba sügis, tuleks juba november... Ja siis järsku läksid 10 järgmist nädalat mööda nii kiirelt, et ma ei saa aru kuhu aeg kadus?! Nüüd on jälle see sama tunne mis alguses, et nädalad venivad.... Eile sai 32. nädalat täis, lõpusirge on kohe kohe käes ja mis kõige parem, meie pisike on kohe kohe meiega!

Kui ütleme 30. nädalani ei olnud mul mingeid erilisi kaebusei peale seljavalu ja tundsin, et olen päris lucky, et rasedus nii kerge, siis nüüd tundub, et kõik jamad hakkavad kuhjuma siia lõppu. Seljavalust ma ei viitsi enam rääkidagi, see on nii rõve, et I can't even... Magama jäämine/magamine muutub aina ebamugavamaks, kõik häirib, igalt poolt on valus, tahaks olla teki all aga samas tundub, nagu tekk kõrvetaks ja ei suuda selle vastu minna, rahutud jalad, pisike ronib nagu mööda kõhuseina kuskile jaa niii edasi... Umbes nädal-kaks tagasi hakkasid mul ka libavalud. Kui ma varem neist lugesin, siis ma sain aru küll et need on vastikud, aga ma ei kujutanud ette, et need niiiii ebameeldivad on. Õnneks mul neid veel väga tihti ei ole, üritan end võimalikult palju hoida, puhata jms et neid vältida. Hmmm veel on viimasel ajal on tulnud tagasi ka kergelt iiveldus, õnneks ainult paar korda, aga see on küll kindel, et nõudepesumasina lõhn ajab südame pahaks.

Eelmine nädal pidin käima juba teist korda glükoositesti tegemas. Ütleme nii, et minu arust saatis ämmakas mind sinna pmts täiesti mõttetult ja ma ei ole sellega väga rahul... ega ka ämmakaga, aga see selleks, sellest ma siin kirjutada ei taha praegu. Ja veel käisime 3D/4D ultrahelis, et näha veel poja ja teada saada kui suur ta umbkaudu on ja saada temast paar pildikest. Te ei kujuta ette seda nöbinina, ma ei jõua enam ära oodata millal ta tuleb

Eile võtsin ennast lõpuks kokku ja pesin ära ka kõik beebiriided, nüüd järgmiseks tahaks igaks juhuks panna haiglakoti ka valmis, siis mul süda rahul. Oeh, läheks nüüd need viimased nädalad kiiremini, põhimõtteliselt 5 nädalat ja pisike võiks juba tulla... Ma siiralt loodan, et ta siis hakkab tulema ka :D Praegu tundub üle aja kandmine küll nii hulluna ja ma pole veel paistegi läinud ja kõhtki ilmselt veel kasvab..... Ilus aeg haha!


Likes

Comments

LIFE

Väga mõnus oli niimoodi paar päeva Tallinnast ja kõigest eemal patareisid laadida ja olla koos enda värske abikaasaga, kes peale 5 aastat endiselt paneb mul liblikad kõhus keerama ja kelleta ma olla ei saa, oska ega taha... My ride or die, my forever love... Minu inimene ♡ 

Likes

Comments

LIFE

4.08.2016

Juba nädal aega tagasi sai minust Pr.Gerretz, mida siiani on suhteliselt naljakas mõelda... Kuigi see oli vaid registreerimine, kus olid ainult vanemad-vanavanemad, siis see oli meie jaoks nii eriline, armas, tähtis... Meie Päev

Likes

Comments

BABYTALK

​Kätte on jõudnud 28. nädal ja seega viimane trimester. Kuna ma ei ole vahepeal pikalt ühtki update teinud, siis katsun nüüd tagantjärgi midagi kirja saada.

Juuni lõpp möödus meil rahulikult, jaanipäeva ajal olime pikalt Saaremaal ja nautisime palavaid suvepäevi. Tellisime ka vankri ära, millega see naljakas värk, et siis kui me rasedusest teada saime ja vankreid vaatasime, siis see oli selline vanker mille kohta me mõlemad ütlesime umbes et issand kui kole/mõttetu/lamp, miks keegi peaks üldse maksma nii palju selle eest............. AGA :D Aga kui me seda jaanipäeval tuttavatel päriselus nägime ja proovisime, siis võitis see meie jaoks vankrite esikoha, sest see on niiii kerge, mugav, kompaktne ja näeb sealjuures ülistiilne välja. 

Juuli oli sellesmõttes üsna igav kuu, et Kefkin oli kogu aja esmasp-reedeni praktikal, seega päevad läbi oli üsna igav passida. 8 juuli hommikul olin Tartus, sest pidin rasedusdiabeedi testi tegema ja minu kogemus on küll õ u d n e. See oli siis nii, et pidi söömata minema kella 8ks haiglasse kus võeti esimest korda veenist verd, seejärel anti suur tass mingi glükoosijooki vms mis tuli ühe korraga ruttu ära juua (sealjuures ei tohtinud seda nt välja oksendada, mis oli minu jaoks vääägagi raske)... Siis pidin 1h passima, pikutama, kell 9 uuesti verd andma, jälle tunnike passima ja viimast korda kell 10 verd andma. 

Juba vist eelmiseski postituses mainisin, et beebi liigutusi on tunda. Nüüdseks tunneme ja näeme me neid juba ammu. Ja praegu on veel eriti mõnus, sest liigutused pole liiga "tugevad" et oleks ebamugav, vaid just sellised mõnusad ja pehmed. Niimoodi siis me aaduga hommikuti ärkame koos, kui mina tõusen siis hakkab tema ka siputama end mul kõhus ja see on lihtsalt nii armas! Ja minu jaoks ei ole armsamat asja, kui vahepeal pikutades Kev tuleb ja paneb käed kõhule ja räägib pojaga...oeh ♡ 

Ütleme nii, et need kaks esimest trimestrit on olnud mul siiski suhteliselt easyd. Algul oli küll süda paha ja iiveldas, aga see on nii kauge minevik, nii lamp ja unustatud.. Ma olen kõrvetisi siiamaani kogenud ainult (vist) 2 korda, esimene kord pole kindel kas olidki, teine kord oli muidugi väga hull, nii et ma kogu päeva voodis pikali ägisesin. Samamoodi näiteks jalakrampidega, et nüüd ühel hommikul kui ärkasin siis korraks oli, aga ptui-ptui-ptui rohkem pole neid olnud. 

Ainukene ja päris suur miinus ongi kogu raseduse ajal olnud mu seljavalu. See oli halb juba aastaid tagasi, aga nüüd see vaid süveneb. Ega ma ausalt öeldes vahepeal unustan ära et nii rase olen ja peaks end ehk natukene tagasi hoidma, just eriti koristamisega, sest ma satun sellega alati väga hoogu ja lõpptulemusena siis umbes ei saa voodistki püsti ja käin nagu 90-aastane mööda seinaääri tugede najal :D Ostsin endale lõpuks selle bandaazi vms vöö ka, pole jõudnud seda testida rohkem kui ühel õhtul ainult seega ei oska öelda kas ikka aitab kaa, aga loodan! 

Ja nüüd 28. nädalal peaks meie aaduke kõhus olema juba suure wild kookose suurune, ligikaudu 40cm pikk ja kaaluma 1,5kg (see muidugi appi järgi, seega pead anda ei saa). Asjad on meil põhimõtteliselt kõik ostetud, vaja veel mõned üksikud pisemad asjad, beebinurk kodus on juba valmis ja ootamas ja muidugi mina.... appi... Mul on tulnud viimasel ajal nii suur "beebiigatsus", mille peale Kev naerab muidugi et endal beebi igapäev kõhus kaasas, aga ma tunnen, et ma lihtsalt ei jõua enam ära oodata seda kui pisike meiega juba on. Ma tahan teda näha, hoida, musitada, kaisutada, tunda seda beebilõhna ja kuulda kuidas ta läbi une nohiseb... Oijah kui palju ma juba seda pisikest armastan 

Likes

Comments

LIFE, BABYTALK, TRAVEL

Naljakas mõelda, et juba on pool aega möödas ja veel samapalju vaid jäänud. Vahepeal pole olnud suurt muutust millegis, ei tundnud veel liigutusi, kõht ei kasvanud meeletult, kaebuseid ei olnud.. seega suht lill oli olla. Käisime veel LAs ehk teises plaanilises ultrahelis ära, kus saime kinnitust taaskord, et kõik on beebiga hästi, siputab, kasvab ja (loodetavasti) naudib täiel rinnal oma olemist ja öeldi ära sugu (tegelikult meile öeldi see ära juba Oscaris, aga siiski ei saanud veel 100% kindel olla) ja me ei saaks olla rohkem rahul.

Umbes 19 nädalast alates hakkasid mul meeeeeeeeletud seljavalud, mõni päev on küll kergem ja parem, aga enamik ajast piinlen täiega :( Proovisin ära pipraplaastri, natukene justkui vist leevendas, aga ega mitte väga ja selle ära võtmine oli valusam kui kogu seljavalu kokku nii et ilmselt uuesti seda enam panema ei hakka... Ei tea mida teha või kasutada ka, et seda seljavalu leevendada, sest eriti ei tahaks kuni sügiseni iga päev aina rohkem tunda seda valu...thaaaanks! 

Nüüdseks juba alates kuskil eelmise nädala lõpust tunnen ka liigutusi, küll suht harva, aga enam ei saa mitte millegi muuga neid sassi ajada. Nii kahju on sellest, et Kev ei ole neid veel kordagi tundnud, sest ilmselgelt teeks see temale ka nii palju rõõmu... Aga ega enam sinnagi kaua jäänud pole ma usun. 

Reisist nii palju, et see oli niii mõnus, soe ja hea. Ideaalne babymoon meile :) Horvaatia ise on väga ilus ja seal neid kohti avastada oleks veel ja veel ja veel... ja vesi oli nii selge ja soe ja mõnus ja päike tegi pai...


Likes

Comments

BABYTALK

Oh kuhu küll see aeg kaob ma ei saa aru. Olen natukene pettunud endas, et nii pika vahe olen sisse jätnud kirjutamisse, sest ideaalis tahtsin, et mul oleks tulevikus ülevaade igast nädalast eraldi. Samas ei ole toimunud midagi erilist vahepeal, seega pole olnud ka eriti põhjust iga nädal sissekannet eraldi teha. Vahepeal on hakanud kõht kasvama päris hoogsalt, õnneks mitte liiga kiiresti samas, sest ma kardan venitusarme ja ongi hea kui pigem kasvab vaikselt, siis äkki ei ole lõpus ka nii raske olla (loota ju võib hehee). Saime kätte beebi voodi, mille ma täiesti enda kätega kokku panin ja üllatavalt ei olnud seal midagi keerulist, pärast oli vaid väga uhke tunne obviously. Ostsime sisse ära ka juba madratsi (tatra-kookose.. pidi olema neist kõige parem ja mugavam) ja ühe mega mega pehme tekikese (Mamas&Papas oma, nende beebi "aksessuaarid" mu lemmikud), sest tühjana nägi voodi välja nii kurb. 

Ämmaka juures käisime ka hiljuti, saime lähemalt tuttavaks ja ma olen siiralt õnnelik, et minu esmamulje meie ämmakast oli vale, sest tegelikult oli ta super armas ja klappis meiega väga hästi. Rääkisime juttu, mõõtis mu kõhtu, kuulas beebi südant ja panime uued ajad kirja järgmisteks visiitideks. 

Mis mind näiteks väga häirib praegu on see, et kui ma muidu olen kuulnud kuidas rasedatel hakkavad juuksed kasvama ja pole iial ilusamad, siis minul on selline tunne, et neid tuleb ikka sama palju ära ja juurde ei kasva midagi :( Üldse kui mul ei oleks niivõrd paksud juuksed siis ma ilmselt peaksin muretsema, sest vahepeal selline tunne, et oht on kiilakaks jääda :D Ma siiralt loodan, et see läheb ikkagi üle ja hakkavad minu juuksed ka lõpuks kiiremini kasvama. 

Ja magamine muutub ka järjest ebamugavamaks. Ma olen sellessuhtes päris lucky, et öösiti mu põis mind veel üles ei aja, aga errriiiti praegu viimased 2 ööd on just magama jäämine väga piinarikas. Esiteks juba sellepärast, et Kevin on kodust ära ja ma ei ole harjunud enam üksi magama, lisaks olen ma veendunud, et kui ma olen üksi ja on pime on meil kodus kollid, seega ei saa ma magada ilma, et tekk oleks täiesti silmini tõmmatud, aga samal ajal on toas niiiiiii palav... Ja siis ma olen ja võitlen nende pimeduskollidega ja kõigi muude hirmudega mis õhtuti tulevad kui ma üksi pean magama, mis tähendab, et ma vähkren ja magama jäämine tundu võimatu. Ja teiseks on tänu kõhule magamine veits ebamugav, sest ma ei oska magada selili ega külili ja niimoodi pool kõhuli olla on nii vastik, tahaksin endale ruttu seda "abipatja" või mis iganes see on, mis rasedatele magamiseks mõeldud on :D 

Ja mis veel, ma olen super excited, et juba nädalavahetusel pakime kohvrid ja sõidame Horvaatiasse sooja päikese alla.... aaahhhh! Alles oli sinna nii kaua aega, nüüd juba natukene tekib paanika, sest 1) mul ei ole ausalt ka mitte midagi selga panna.. tähendab mul ei ole reaalselt ühtki suve riietust, aga õnneks lähme emmega veel enne reisi poodidesse ja 2) ma kardan paaniliselt lendamist... Õnneks on lend mega lühike ja üli vara hommikul, seega loodan, et jään kohe seal magama. Seekordne reis on natukene teistsugusem ka, sest me lähme koos minu pere ja Kevini perega, me ei ole varem olnud nii pikalt nö kogu perega koos, seega saab huvitav olema :D Loodetavasti läheb kõik hästi ja mis kõige parem, saame nädal aega järjest akusid laadida ja D vitamiinil end hellitada lasta.. CAN'T WAIT!!!! 

Likes

Comments

BABYTALK

Ausalt öeldes tundsin ma end juba ammu närvilisena, et kuidas mul küll juba ei ole beebiasjade nimekirja valmis, kuidas ma saan/oskan valmistuda? Kuna ma olen väga "visuaalne" inimene ja mind rahustavad igasugused nimekirjad ja väljakirjutatud listid, siis mulle tundub, et on viimane aeg end kokku võtta ja see nimekiri ära koostada. Ega ausalt öeldes ei ole mul siiani aimu mis selles nimekirjas olema peaks. Seega olen lugenud korduvalt Liiseli beebiasjade nimekirja koos kommentaaridega, millest mul enda meelest kõige enam kasu on olnud, siis veel beebicentri kodulehel on võimalus selline nimekiri endale alla laadida (isegi välja printida), lisaks siit sealt internetist ning tuttavatelt midagi kuulnud.

Selle nimekirja koostasingi hetkel selle põhjal, mida ma praegu, 3 kuud rasedana arvan, et peaks olema vajalik ja mis teiste nimekirjades olnud on, aga olen peaaaegu 100% kindel, et kui juba beebi käes on, siis on alles reaalselt näha mida ja kui palju läheb vaja, mis siit puudu veel on ja mis asjad täiesti mõttetud on. Sellegipoolest on nimekirjaga lihtsam ja mingil määral on see abiks ikka :)

Vanker- Praegu oleme otsustanud Emmaljunga Modial Duo Combi kasuks mitmel põhjusel. Esiteks näeb see meie arust kõige parem välja, see on nahast, mis tundub meile parem variant kui riidest vanker, see on piisavalt suur, et beebil ei hakkaks kitsas ega ebamugav, vastupidiselt paljude arvamusele ei ole see kohmakas (proovisime sellega "sõita" ja minule tundus just väga väga mugav) ega väga raske, käib arvestatavalt väikeseks kokku, et ilusti meile autosse mahtuda, hälli osa käib pealt ära ning raamile saab kinnitada turvahälli jne.

Vankrikott- Arvan, et ei hakka eraldi vankrikotti ostma - tundub natukene mõttetu, sama hästi arvan, et saan panna asjad mõnda suuremasse olemasolevasse käekotti... Samas ei tea, kui tunnen, et tekib vajadus siis ostan ka. 

Vankritekk- selle koha pean tegema veel researchi, kas on vajalik, milline oleks vajalik jne.. Praegu arvan, et kuna meil tuleb talvebeebi, siis peaks ikka igaksjuhuks olema mõni tekk vankris lisaks? 

Vankripadi- no ausalt öeldes tundub praegu küll täiesti kasutu asi... Mulle ei mahu pähe, et mida see väike beebikene selle padjaga veel peale hakkab? Ja nii palju kui ma olen vaadanud, siis need beebide padjad on nagunii võrdväärsed padjapüüriga... seega milleks? :D

Lambanahk- See on asi mida kindlasti kindlasti tahame vankrisse! Seda kust ostma peaks/kust saab kõige paremat ja parima hinnaga pean hakkama uurima.

Kergkäru- Ei oska seisukohta võtta, õigemini esialgu me sellele kindlasti ei mõtle, kuna talvebeebi ja pisikesena jalutame ju ikkagi vankris... 

Turvahäll- Saame loodetavasti tuttavatelt, Maxi Cosi Pebble. Tegelikult vahet pole, kui peame ka ise ostma valiksime nagunii Pebble, tundub lihtsalt meile kõige parem valik.

Turvahälli alus autosse- Asi mida me 100% endale tahame.. Ilmselt pole erilist vahet kust poest see osta, üldjuhul hinnaklass kõigil sama, lihtsalt meie meelest vägagi vajalik lisaseade.

Turvahälli adapter jalutuskärule kinnitamiseks- Arvatavasti jälle selline asi, mille endale ostame. Näiteks saab meie valitud Emmaljungale (ilmselt ka teistele mudelitele?) selle adapteriga kinnitada kõik Maxi Cosi turvahällid.

Soojakott turvahällile- Kas on vajalik? Ma ei tea.. Nagunii ju turvahällis beebi enamjaolt kombekaga, kas siis vaja veel mingit lisatekki? Turvahällis on beebi ilmselt vaid ju autosõidu ajal/poes käies vms, lisa tekk/soojakott tundub olevat natukene kasutu? Beebil hakkab ju nii palav... 

Beebi lamamistool/beebikiik- Arvan, et beebile must have asi.. Samas ma tahaks sellist hästi lihtsat, ilma igasugu lisavidinateta mis panevad selle tooli laulma jne.. see tundub natukene ebavajalik. Aga mingisuguse toolikese/kiige muretseme lapsukesele küll, näiteks ükskord vaatasin, et mamas&papas firmal oli üks hästi armas hehe.

Voodi- Just ostime ära, täiesti tavaline IKEA beebivoodi, kõrguseid saab muuta ja üks külg käib küljest ära, mis olidki kaks põhilist nõudmist voodit valides. 

Madrats- Ilmselt ostame selle kookos-tatramadratsi.. Lugesin ja kuulsin, et pidavat ekstra hea olema beebile tudumiseks... Ja mis oleks veel tähtsam kui minu kullakese heaolu 

Madratsikate- Arvatavasti varume mõned need "vedelikekindlad" kindlasti, arvan, et neid ei ole vast mõtet liiga palju korraga ette ära osta... Saab ju alati juurde osta..

Kummiga voodilina- Jällegi arvan, et liiga palju ette neid ostma ei hakka, vaatame jooksu pealt, millised meeldivad rohkem, millised vähem.. Esialgu paar tükki peaks vist piisama

Tekk- Just täna arutasin enda kaasraseda Britteliga, et mis värk nende tekkidega on siis. Mulle tundub, et kui beebil tududes nagunii ju tudukad/mõni riie seljas on, siis lisatekk tekitaks vaid üleliigset palavust.. Samas, igaksjuhuks võiks ju olla mingi tekk ikkagi, äkki on talvel tuba külmem? Jah eks arvatavasti igaks juhuks ühe teki muretseme, kuigi ma praegu mõtlen küll, et vist on natukene mõttetu asi (õues vankris tududes muidugi teine asi, ma mõtlen just soojas toas...) 

Voodipesu- No ilmselt ju siiski vajalik, kui juba nagunii plaanis tekk igaks juhuks muretseda... Mõtlen, et isegi kui ei leia kasutust, siis armsate pildikestega voodipesu teeb beebikese voodi nunnuks ja hubaseks ikka hehe

Voodipehmendus- Tahame osta kindlastiii

Voodikarusell- Ideepoolest tahaks küll, sest olgem ausad, näevad ju niiiii armsad välja ja teevad kogu voodi jube nunnuks

Ühekordsed aluslinad- Vägagi vajalikud nagu ma olen aru saanud, õnneks müüakse neid pea igal pool, hunnikutes ei hakka ette ostma 

Kummut- Sama lugu mis voodiga. Õigemini ei valinud me mingisugust spets kummutit kuna nagunii hakkab beebi olema meie toas, lihtsalt kuna meil parasjagu on kõik kummutid enda asju tuugalt täis oli vaja ühte samasugust lisaks, kus siis LOODETAVASTI kõik beebikese asjad ära mahuvad

Mähkimisalus- Praegu tundub küll vajalik, ei ole kallid kaa

Öölamp- Sellega olen ma nii hädas, praegu on meil magamistoas minu kodust kaasa võetud põrandalamp, mis on katki ja liiga ere. Olen juba ammu uue lambi otsinguil, tahaks sellist võimalikult mõnusa eredusega, et öösiti näiteks imetades ei hakkaks pimestama ega midagi.. Kõige ideaalsem oleks, kui leiaksime sellise, mis näeb ilus välja ja on reguleeritava lülitiga

Õhuniisutaja- Meil on olemas, kuigi eriti pole siiani vajadust tundnud, arvan, et ei hakka tundma kaa. Aga kui peaks olema vajadus toome keldrist lihtsalt ära, jess! 

Beebiasjade jaoks korvid/muud hoiukastid- Jah jah jah! Olen vägagi igasugu korvikeste fänn, meeldib kui asjad on kõik oma koha peal kindlalt ära pandud, teeb elu palju kergemaks, seega kindlasti kavatsen varuda pisikese asjade jaoks erinevaid hoiukorve

Beebimonitor- Vot jällegi ma ei tea.. Ilmselt ikka muretseme endale selle, kasvõi sellise kust häält kuuleb (kuigi ma tahaks siis juba pildiga koos, aga need vist suhteliselt kallid...) Ja kui mõelda, et me elame suhteliselt pisikeses korteris, siis ma ausalt öeldes ei leia, et meil seda üleüldse vaja läheb, samas Viimsis käies tuleks ilmselt kasuks...

Pudelisoojendaja- Jällegi ma ei tea. Tundub iseenesest mugav asi, samas jällegi kas on ikka mõtet raha kulutada selle peale hmmm

Lutipudelile termokott- Ilmselt kohe ei osta, aga arvatavasti vajalik ikka just nendel kordadel, kui ma ei saa ise olla beebi juures ega teda parasjagu ise toita

Lutipudel- Arvatavasti kohe vaja ei lähe, ostaksin hea meelega ette ära küll mõned.. Huvitav, mitu peaks neid olema? Praegu ise arvan, et migni 2-3 tk oleks täiesti piisav

Lutipudeli hari- Tundub mõttetu, ei usu, et seda eraldi ostma hakkame

Lutipudeli sterilisaator- Appi, tegelt ka? Ei tundu olevat eriti vajalik

Imetamispadi- Ei taha, ei näe mõtet sellel

Rinnapadjad- Nagu olen aru saanud, siis kohe väga väga väga vajalikud asjad 

Rinnapump- Tahan! Olen lugenud nii tavaliste kohta kui ka elektriliste, isiklikult eelistaks elektrilist. See küll kallim, aga nii palju kui lugenud&kuulnud olen, siis vägagi tänuväärne ja vajalik, lisaks palju mugavam kui tavaline. Seega jah, kindlasti selline asi, millesse kavatsen nö investeerida

Nibukreem- Jah ostan ette ära :D 

Beebivann- Jah vajalik kindlasti, õnneks valik suht suur ja hind vägagi normaalne, seega sellega muret ei ole  

Vanni termomeeter- Vajalik ja tahame

Vannitamise padi- Misasi see on? Okei tegin kiire googelduse- tundub üsna ebavajalik... 

Vannirätik- Jah tahame kindlasti spets beebikaid, neid armsaid kapuutsiga rätikuid. Ainuke värk, et pean uurima, kust saab kõige kvaliteetsemaid ja kuiiiiidaaaas säilitada nende esialgne pehmus

Keha- ja juuste šampoon- Hmmm... Isiklikult arvan, et ei hakka ostma/kasutama, just eriti kui beebi veel pisikene on. Õigemini, mingisuguse seebi vms ma kindlasti ostan, aga seda vaid apteegist ja mingi eriti pehme ökosmöko loodusliku, sest ei taha enda lapsukesele mingit keemiat peale määrida

Pehme svamm- Kui ma mõtlen svammile, siis see tundub veits... karm? Pigem ma kujutan ette, et peaks olema see pehmemast svammimaterjalist lapp vms, mis on nahale hell ja ei kraabi ega hõõru kuidagi, kuid samas ikkagi aitab kõik voldivahed jne kõigest puhtaks saada

Vanni- ja kehaõli- Ilmselt läheb vaja jah, aga eelistan jällegi mingit looduslikku apteegitoodet

Pehme juuksehari- Ei tea, tundub väga mõttetu, seega ei pea vajalikuks seda eraldi osta

Beebi lapid (okse, toidu jms pühkimiseks)- Kui on üks asi mida ma tean, et tuleb varuda, siis on selleks need lapid. Kindlasti on mingi vahe neil sees, et mis materjal ja millised on paremad, selle kavatsen ma endale selgeks teha jah, aga kindlasti varume neid hulgim, sest teada on, et neid kulub ikka palju.. Ja mulle endale tundub natukene vastumeelne mõte, et ma pean juba musta lapiga beebikest puhastama korduvalt, pigem las olla poolmust ja viskan pessu ja võtan uue 

Mähkmed- Arrrrvata on et vajalikud, aga mingit firmat ei oska eelistada, peame hakkama proovima 

Küünekäärid- Jah kindlasti ostame

Ninapump- Jah, seda on vaja, aga millist jne seda veel ei tea. Pean hakkama uurima ja tahaks kuulda teiste emade arvamust ka, et mida soovitavad ja eelistavad

Keha termomeeter- Jah, kindlasti ostame, aga jällegi, et millise seda veel ei tea

Niisked salvrätikud- Juba praegu kasutan neid väga tihedalt, olen kindel, et kui beebi tuleb kasutan neid lihtsalt veel veel rohkem

Lutt ja lutikett- Ilmselgelt! Aga jällegi, ei taha hakata igasuguseid "suvakaid" kokku ostma, pigem vaatan, et millised need kõige paremad beebidele on (siiani olen kuulnud, et vist Aventi omad) ja siis varun neid mõned.. 

Beebipuuder- Nagu kuulnud olen, siis vajalik asi. Ja eks ma vist olen selline, et pigem ostan igaks juhuks sellised ajad ette ära, kui et siis kui häda käes lähen alles otsima

Vatt ja vatipulgad- Vatipulgad peaks olema kindlalt spets beebide omad, vatt ei ole vist nii oluline, et sobib tavaline "suurte inimeste" vatt ka :D Arvatavasti jällegi ostan apteegist

Kõiksugu erinevad vitamiinid ja rohud beebile- No ilmselt läheb vaja, aga kuna ma ei oska peale ühe imesalvi mitte midagi ette ise osta, siis kavatsen apteegist millalgi läbi käia ja kõik vajaliku sealt korraga hankida, eks ju nemad teavad mida vaja/mida soovitada jne

Beebiriided- Mulle tundub, et nendele asjadele tuleks teha eraldi nimekiri :D Hõlmikbodyd, sokid, mütsid, pluusid, sipukad, püksid, kombed jaaaa nii edasi




Likes

Comments

INSTAGRAM@heijamaarjag