BABYTALK

Mõtlesin, et oleks hea aeg enda beebiasjade nimekirja uuendada. Kirjutasin selle ju siis kui olin rasedusega alles kuskil poolepeal ja näha on, et nüüd 2 kuud peale lapse saamist on arusaamad ja mõtted hoopis teised.

Vanker- Ostsime Bugaboo buffalo ja oleme 100% rahul. Niivõrd kerge, mugav, kompaktne, stiilne ja hea vanker. Esirattad on natukene väiksemad ja pöörlevad (vajadusel saab ka ära lukustada), korvi osa hea mahukas, et beebil ruumi, aga samas ei ole kobakas ja meie väiksesse autosse mahub ilusti ära. Raam käib kokku hästi kergelt ja kiirelt, samamoodi ei võta autos nt palju ruumi. Hind on küll krõbedam, aga minu arust täiesti seda raha väärt.

Vankrikott- Tuli vankriga kaasa. Hullult hea asi meile, kuna sõidame palju ringi ja saan alati kõik Aroni asjad ilusti sinna ära mahutatud.

Vankritekk- Saime armsalt tuttavalt kingituseks meriinovillast hästi armsa beebiteki. Vankripõhjas meie enda VUULi beebitekk.

Lambanahk- Hah varem nii tahtsin, aga nüüd ei vahetaks enda VUULi beebitekki küll lambanaha vastu enam.

Kergkäru- Ei ole vaja osta, vankri komplektis eriti mõnus käru osa olemas.

Turvahäll- Ostsime Maxi Cosi pebble plus'i ja olen mega mega rahul. Eriti meeldib mulle see beebisisu, sest Aronts meil ikka veel (2 kuusena hetkel) nii pisike, et sellest nii palju kasu. Hea on see ka, et pebble plusi saab kasutada kauem kui nt tavalist pebblet (paari kg vahe oli seal minu mäletamist mööda).

Turvahälli alus autosse- Saime tuttavatelt niisama - skoor! Ainult et meie praeguses audis pole isofixi kinnitusi ja noh nagu ma ikka ütlen, et ainuke variant sellessuhtes siis uus auto osta........hehe :)

Turvahälli adapter jalutuskärule kinnitamiseks- Jällegi saime tuttavatelt, üli vajalikud.

Beebi lamamistool/beebikiik- Saime mu vanaemalt katsikuteks babybjörn lamamistooli oma ja see on olnud meile kõige parem kingitus ilmselt üldse. Super super super asi (täna õhtulgi sain Aroni just seal kiigutades magama kuna muud moodi ta lihtsalt ei jäänud).

Voodi- Tavaline IKEA beebivoodi, üks sein käib ära ja kaks võimalikku kõrgust. Nüüd olemegi Aronit tema enda voodisse magama pannud nii, et tema voodi on meie voodi vastas ja üks voodisein siis ära võetud. Voodid täpselt sama kõrged ka, nii et sellega vedas. Mulle tundub, et magame mõlemad natukene paremini niimoodi, ta on küll mu juures, aga samas ma naudin jälle laiutamist täiel rinnal :D Muidugi ei pane täiesti iga kord ka teda tagasi, vahel jääb mulle peale söötmist öösel ikkagi kaissu magama, sest see on ikkagi kõige mõnnam asi.

Madrats- Kookose-tatramadrats, valisime mingi sellise mille katet saab pesta ja mis kõige hingavam oleks.

Madratsikate- Lina all olemas algusest peale olnud, aga pole siiani vaja olnud kasutada.

Kummiga voodilina- Ostsime 3tk kõige tavalisemat valget.

Tekk- Saime jälle tuttavatelt padja teki komplekti. Patja praegu ei kasuta, tekk on tal öösiti peal küll. Ja need mõnusad, et saab veel pikalt kasutada, sest on piisavalt suured.

Voodipesu- Oleme 2 komplekti ostnud.

Voodipehmendus- Oli peal sellest ajast peale kui voodi üles sai millalgi suvel. Siis kui voodid kokku lükkasime pidime ära võtma, kuna see ühes tükis. Kui kunagi selle voodiseina tagasi paneme siis tuleb voodipehmendus jälle tagasi. Ostsime hästi neutraalse halli ilma ühegi pildi ja jamata.

Voodikarusell- Ostsime hästi armsa tähekestega ja laulva. Varem oli niisama voodikaunistus, nüüd juba hakkab Aron aina enam neid tähekesi jälgima ja vaatama ka.

Kummut- Ostsime samasuguse tavalise kummuti nagu meil varem endale ostetud olid.

Mähkimisalus- Meile vajalik asi, mulle väga ei meeldi diivani või voodi peal mähkmeid vahetada, seal palju mugavam.

Õhuniisutaja- Alguses paar esimest nädalat hoidsime toas, aga nagu ikka jäi seisma niisama ja nüüd on jälle keldrisse ära viidud.. ei ole näinud eriti vajadust.

Beebiasjade jaoks korvid/muud hoiukastid- Nooo neid kaste ja korve olen kogunud korralikult talle :D Nii hea kui kõik asjad ära pandud kindlasse kohta, mitte ei vedele laiali kes teab kus.

Beebimonitor- Saime Kevini vanematelt katsikuteks. Näeme pilti ja kuuleme heli, igatepidi mega hea asi, algusest peale oleme päris palju kasutanud.

Lutipudel- Ostsime ette ühe MAM beebide oma ja Avent'i mingi suurema, kus 3 võimalikku "astet" et kui tugeva survega piima tuleb, ala et beebidele, siis natukene vanematele ja nii edasi. MAM oma võttis ilusti, ainult ühe korra on olnud siiani vaja, Aventi oma ei võtnud nii hästi, aga asi võis olla ka selles, et parasjagu natukene jonnituju oli. Õnneks siiani piimaga meil probleemi pole ja pudelimajandus suht võõras meile. Ja igasugu need soojendajad ja termokotid on siiani olnud ebavajalikud ja ei ole hakanud neid ostma ka.

Imetamispadi- Lemmik asi rasedusest saadik. Nii hea mugav seal peal lebotada ja olla, imetamiseks olen kasutanud ainult paaril korral. Rohkem enda jaoks mõnulemiseks - soovitan kõikidele rasedatele (ja mitterasedatele :D).

Rinnapadjad-No neid läheb ikka kohe mühinal.

Rinnapump- Ostsin elektrilise tomme tippee oma, paar korda olen pidanud ainult kasutama. Kui õige asendi kätte saab, siis mega mugav ja tuleb ilusti, ainult et õige asendi leidmine veits keeruline.

Nibukreem- Oli palmersi oma, tegi oma tööd väga hästi. Õnneks mul ei olnud väga hullult vaja, mõned päevad ainult, aga siis marineerisin korralikult selles kreemis ja tegi kiirelt korda.

Beebivann- Ostsime mingisuguse baby tenga vms firma oma, täiesti tavaline, hea piisavalt suur. Kuigi ega kaua ta seal olla ei saa ilmselt. Tallinnasse korterit valides vaatame pigem vanniga kortereid, ilmselt tulevikus palju mugavam niimoodi.

Vanni termomeeter- Saime vanaemalt, aga pigem ma ei kasuta seda, käega saan ilusti aru kas temp õige.

Vannitamise padi- Patja pole, aga on istumisalus. Meie Aadule küll hullult meeldib ja naudib sellega vees ligunemist. Eraldi ise ei osanudki osta, saime sugulastelt, mega hea asi.

Vannirätik- Ostsin ühe algul, aga esimese pesuga läks kohe nii karedaks, et ostsin uue. See pesus õnneks pehmeks jäänud ja just vanaema ostis Arontile veel ühe, aga saime alles täna kätte seega ei tea midagi öelda selle kohta.

Keha- ja juuste šampoon- Kasutame ühte apteegist saadud keha/vanniõli, kuna ta nahk ülikare ja perearst seda meile soovitas. Nüüd olen hakanud lisaks vahepeal Neutral baby kehaõli ka määrima ja sellega nt massaazi talle tegema. Rohkem määrin seda muidugi endale näkku, kuna see teeb naha niiii heaks pehmeks :D

Beebi lapid (okse, toidu jms pühkimiseks)- No oleme suht palju juba ostnud, aga näha on, et on vaja veel ja veel ja veel ja veel.. sest no neid tõõõeeesti läheb meeletutes kogustes.

Mähkmed- Meie lemmikud on Huggiesed, Libero meeldib kaa. Siiani pole ise pidanud ühtegi pakki ostma, kuna vanaemad-vanaisad kogu aeg ostavad ja "kingivad" meile neid ise.

Küünekäärid- Olemas aga kasutama pole veel pidanud, kuna tal küüned murduvad koguaeg ise ära kui natukene pikemaks saavad. Ja need mis ei murdu on ikka nii lühikesed, et minu arust neid võimatu lõigata.

Ninapump- Mu emme ostis meile elektrilise. Pole pidanud veel eriti kasutama, aga need paar korda küll tundunud väga okei.

Keha termomeeter- Ei ole veel ostnud.

Niisked salvrätikud- Libero omad lemmikud, Huggiese omad haisesid väga imelikult ja teisi ei ole proovinud. Aga no igas käekotis ja võimalikus toas vähemalt 1 pakk leidub, ei tea ei kujuta ette, et neid ei kasutaks.

Lutt ja lutikett- Ostsime MAM, Avent ja mingi ühe firma oma veel. Algul ei võtnud ühtegi (hakkasin alles 3 nädalal üleüldse proovima talle neid), siis mingi hetk Avent omaga leppis, kuu aega kasutas ja siis vahetasime välja, sobivalt just siis hakkas MAM lutt sobima. Nüüd jälle tahaks välja vahetada, kuna ei taha, et liiga kaua ühe lutiga oleks.

Vatt ja vatipulgad- Vatipulgad ostsime ette beebide omad, eriti muidugi ei kasuta, rohkem katsun sõrmega teha kui tarvis, ei taha tal kõrvas väga sorkida selle tikuga. Vatt on see kõige tavalisem vatt mida isegi kasutame.

Kõiksugu erinevad vitamiinid ja rohud beebile- D-vitamiin meil Soomest jekovit 3, mis pidi olema parim, ei tekita gaase, sest veebaasil. Ma ei tea, meil ei olnud üleüldiselt gaasidega probleeme, seega ei tea kas oleks neid see ära hoidnud või ei. Varuks soovitati osta meil küünlad, et kui peaks beebi haigeks jääma ja beebide humer (oli vist?).

Beebiriided- Nendega on selline värk, et ma teadsin, et ei taha hulluks minna ja ei ole siiani läinud. 50 suurust oli meil mõnusalt umbes 10 body ja sipukaid ka umbes 6-8 paari, enam ei mäleta. Lisaks mõned nunnud tavapüksid, dressid, dressikombekas. Meil vedas, sest Aadu hea pisike ja alles 2 kuuseks saades vahetasime 50 asjad 56 vastu, kuigi tegelikult oleks mahtunud veel nendesse kauemgi. Nüüd 56 suurusega sama, et ostsime jooksvalt ja jälle kokku umbes 10 body ja lisaks püksid ja muu värk. Ehk siis kavatsengi igat suurust jooksvalt vaadata, mõned asjad on suurematest suurustest ette ostetud kui näiteks aledega oleme näinud armsaid asju, aga jah vägagi mõistlikuse piirides meil kõik.


Nüüd seda nimekirja uuesti tehes sain kõvasti naerda, et kuidas mõtlesin rasedana mida vaja võiks minna, mida mitte, mis on tähtis, sest nüüd reaalselt igapäevaselt neid asju kasutades on näha, et pooled asjad olid täiesti ebavajalikud mis tundusid maailma kõige tähtsamatena, palju asju on vajalikud millele ma rasedana üldse ei tulnudki ja paljude asjade kohapealt on mu arvamus täiesti vastupidiselt muutunud. Aga no that's life ja kuna see on meile esmakordne kogemus, siis ei saanudki me kuidagi ette seda kõike teada, vaid õpime ja avastame koos käigu pealt.

Likes

Comments

View tracker

BABYTALK

Elu meie linnupojaga on lihtsalt nii uskumatu, imeline, mõnus ja armastust täis. Esimene kuu oli pigem selline harjumiskuu kui nii võib öelda, siiski täiesti uus elukorraldus, uus elu. Teine kuu oli beebiga elukorraldus rohkem kui loomulik. Ma mäletan kuidas algul kui rääkisime, et Aron on nii rahulik laps, ei nuta, ei jonni, magab ilusti, siis oli nii palju tarkpäid kes teadsid 100% ette, et see muutub - kõik lapsed ju on beebina sellised, kõik beebid ainult nutavad, öösiti magavad halvasti.... Juba siis ajas see mind närvi, sest kes on teised ette ütlema kuidas meie beebi kindlasti hakkab olema? Mingi enda kogemuse põhjal? Hah... Igatahes. Nüüd kui Arontsik on natukene rohkem kui kahe kuune saan endiselt öelda, et ta ei nuta eriti, ei jonni, öösel magab väga ilusti ja laseb meil ka magada. Muidugi on halvemaid päevi kui ta ei taha magama jääda, on liiga üleväsinud ja siis tuleb nutt peale või öösel peale söömist ei jää kohe uuesti magama vaid peab pool tundi, tunnike ootama, teda uuesti magama panema. Mu mõte on see, et mind ajavad nii närvi need kõiketeadjad targutajad, kes enda kogemuse põhjal "teavad" kuidas meie beebiga on, kuidas teda kasvatada ja mida veel. Mida iganes.

Vahepeal olid jõulud ja aastavahetus. Aronts kohtus esimest korda ka jõuluvanaga, aga kuna ta terve aja ise magas, siis ilmselgelt ta seda ei tea ega ei mäleta :D Meil oli väga mõnus rütm juba sees enne pühi ja Tallinnas olemine lõi selle suht korralikult paigast muidugi ära, aga Aaduke oli tubli ja pidas hästi vastu vaatamata sellele, et olime iga päev nii paljudest inimestest ümbritsetud. Üleüldse ongi siiamaani Aroniga nii lihtne olnud. Ainult magama ei oska pisikene ise veel jääda, kuigi ka see tuleb järjest rohkem. Kodus olles jääb ilusti enda voodisse magama ja öösel peale söötmist samamoodi läheb enda voodisse tagasi, mulle tundub, et ta magab seal üli hästi ja mina magan ka natukene paremini, kui ta on oma voodis. Ta on küll jätkuvalt niimoodi minu kõrval (voodid kõrvuti ja tema voodil üks sein maha võetud, voodid täpselt sama kõrged), aga samas on mul jälle ruumi laiutada :D On ka olnud muidugi paar korda, kui jätan ta pärast söötmist öösel edasi enda kaissu, sest no see on lihtsalt kõige kõige mõnusam tunne, kui pisipoja niimoodi lähedal kaisutab.

Käisime ära ka 2. kuu kontrollis. Kaal 4800g ja pikkus 56cm, seega kasvab ilusti ja kõik muu on ka korras, igatepidi tubli ja terve poiss. Enda teisel minisünnal vahetasime "suurel" poisil riidesuuruse ka 56 vastu, kõik 50 asjad panime ära, mõne asja endale mälestuseks/järgmistele, mõned asjad andsime ära. Arengust niipalju, et nüüdseks oskab ta juba päris hästi haarata, vaatab ja uudistab oma suurte silmadega aina, on muutunud hästi aktiivseks, pead hoiab väga ilusti, samas on endiselt rahuliku meelega hästi rõõmsameelne pisike. Eriti meeldib talle istuda minu jalgade peal nii, et need on kõverdatud. Siis tuleb kohe eeeriiiti lai naeratus ja tuju läheb nii heaks. Endiselt on ta mõnusalt hellik, kaisutaja ja armastab väga emme-issi lähedust (nagu meie temagi) ja mis veel on väga hea, et gaasid ei piina meid enam ammu (olid vist ainult 3-5ndl).

Need kaks kuud meie Arontsikuga on olnud täiesti imelised, beebielu on imeline, emme olla on imeline ja ma ei vahetaks seda elu mitte millegi vastu. Muidugi ongi poja ka meid hellitanud olles väga väga eeskujulik beebi, aga kõik on siiani olnud lihtsalt nii mõnus.

Meie kallis Poja. Meie päike igas päevas. Meie pisike rõõmurull. ♡


Likes

Comments

View tracker

BABYTALK, LIFE

Kas ma tõesti kirjutan juba seda postitust... meie poja juba 1 kuu? Kuidas... millal? Aahhhh. See kuu on olnud täiesti crazy, uskumatu, kordumatu, täis kõige kõige paremaid emotsioone, rõõmu, naeru, õnnepisaraid, armastust.. nii nii nii palju armastust ♡

Esimesest nädalast 3 päeva veetsime me haiglas, tutvusime ja harjusime üksteisega. Ma oleks arvanud, et emadusega kohanemine võtab aega, beebi eest hoolitsemine ja sellega harjumine võtab aega, aga ei. See hetk kui poja mu rinnale pandi oli kõik justkui paigas. Nii peabki olema. Haiglas oli küll tore ja turvaline, aga koju saamine oli nii palju mõnusam. Esimese nädala lõpuni me suurt midagi ei teinudki, vaatasime kuidas pisike magab, magasime koos temaga, puhkasime, olime.

Teine nädal oli juba natukene kergem. Ma ise olin rohkem taastunud, õmblused ei teinud enam nii väga valu, ainuke mis piinas oli räige valu seal kus epiduraal tehti. Kõndides võttis lonkama, ebamugav, aga õnneks kaua ei kestnud. Käisime esimesel pikemal sõidul Tartu-Tallinn, poja pidas kogu sõidu mega hästi vastu, tudus terve tee nagu inglike. Käisime Ruta juures pildistamas, vanavanaemade-vanavanaisade juures ja arsti juures. Seal saime teada, et 10 päevasena oli ta oma sünnikaalu ilusti tagasi saanud, et ta hoiab enda pead nagu pooled 1 kuu vanused beebid, et ta on üks suure tahtejõuga tugev ja tubli beebike.

Kolmandaks nädalaks olime me juba täiesti in, beebielu rütm oli sees, mõnus oli olla, hea oli olla ja kõik oli väga hästi. Ainukene negatiivsem asi, et saime tunda esimesi gaase aadul. Õnneks ainult paar õhtut ja kokku võibolla õhtu peale 20-30min nuttu, seega ei midagi hullu, öösiti magas ikka ilusti. Kogu selle 4 nädala jooksul ongi meil sisse kujunenud päris hea rütm, et 95% ajast teeme peale 21:00 vanni, 22:00 ajal jääb ööunne, süüa tahab umbes siis iga 3h tagant, enamik ajast saame kauemgi järjest magada, mõnikord tahab jälle 1-2 tunni möödudes... beebielu :)

Ma kogu aeg mõtlen kuidas küll Aronit kirjeldada. Ta on hästi rahulik ja mõnus beebi. Eriti esimesed kaks nädalat, siis ta ei nutnud tõesti peaaegu, et üldse. Nüüd kuna natukene gaasid piinavad vahepeal, siis jorramist ikka tuleb ette, aga pigem ikkagi ülivähe. Ta on hästi hellik ja kaisukas, seda muidugi kõige paremas mõttes. Mul ei ole mõttessegi tulnud teda panna näiteks öösiti eraldi magama, sest beebi esimene eluaasta on see aeg, kus peaks jagama neile võimalikult palju lähedust ja hellust. Seega magab ta meie vahel meie kaiusus, no üldjuhul ärkame ikka nii, et ta on mulle täiesti külje alla pugenud, oma ninakese kuskile sossusse minu vastu lükanud.... see on maailma kõige mõnusam ja parim tunne. Ja ei, ma pole ka kordagi tundnud hirmu selle ees, et kas ma äkki talle peale keeran või midagi. Ühesõnaga jah, talle meeldib väga kaisus olla, süles olla, kaisutada, emme-issi muside peale jagab lahkesti naeratusi, nüüdseks juba ahmib ta seda suurt maailma oma suurte silmadega päevast päeva sisse, jälgib kõike nii ilusti, väga meeldivad talle igasugused valgused.. näiteks kui mõni õhtu gaasid kimbutasid ja nutt peale tuli, siis tõime ta suurde tuppa kuusepuu tulesid vaatama, need on ta lemmikud, need rahustasid ta maha iga jumala kord... jõlululaps :) Pisike on enda vanuse kohta ülitubli, ta hoiab pead juba nii hästi, tõesti isegi arstid imestavad, et nii pisike ja nii tugev. Rääkimata sellest, et ta on maailma kõige armsam beebi, ta on lihtsalt nii ilus ja ideaalne, et mul on tunne nagu tahaks nutta iga kord kui ma teda vaatan ja ta jälle enda mõnda armast nägu teeb.

Meie kallis Poja, me armastame sind niiiiii väga. Aitäh musirull selle hindamatu rõõmu ja armastuse eest, mis sa meile selle kuuga pakkunud oled ♡

Likes

Comments

BABYTALK

Tundub, et see viimane väljaelamine siin tasus end ära, mu tuju läks peale seda palju paremaks, enesetunne normaalseks ja ei mõelnudki enam, et noh millal minek juba. Reede õhtul käisime Keviniga jalutamas, hull lumi oli, seega tempo oli aeglane ja jalutamine vaevarikas ja väsitav, aga sellegipoolest oli nii mõnus värske õhu käes tuulutada. Laupäeval oli täiesti ulme ilus ilm, seega sõitsime veits autoga ringi, käisime metsa all käbisid korjamas, jalutasime niisama, nautisime mõnusat olemist... Õhtul tulid veel Kevni vanemad meile külla, kuna polnud ammu näinud ja mis veel. Istusime truffees kui ma mingi hetk tundsin, et valutan ja päris tihedalt ja valusamalt. Samas mul olid terve päeva olnud valud, arvasin, et ilmselt sellest jalutamisest jälle libakad ja ei teinud eriti väljagi. Tegelikult need mis õhtul olid ei ajanud mind ka eriti äksi täis, mõni oli selline et natukene pidin rohkem hingama üle, aga ei midagi hullu, lihtsalt mingi sisetunne ütles, et peaks käima kontrollis ära, kuna midagi on teistmoodi. Enne kodus käisin veel dušiall, seal eriti paremaks olemine ei läinud ka ja nii me asjad kokku igaks juhuks pakkisime ja haiglasse läksime. Seni kuni 30min ootasime, et üleüldse keegi meid vastu võtaks ja ktg alla saaks kadusid valud vahepeal täiesti ära ja ma ei tahtnud muud kui lihtsalt koju tagasi minna, kuna nii igav oli seal passida :D Lõpuks sain ktg jälle külge, valud olid ka kergelt tagasi ja hiljem läbivaatusega selgus, et avatust juba 3cm ja sünnitustuppa minek. Ausalt see oli viimane asi mida me oleks oodanud, sest 1) oli 6.november ja tõenäosus, et beebi sünnib 6.november nagu me unistasime oli niiiii väike ja 2) mul olid ju nii kaua mingid suvakad valud kestnud, et ma ei eeldanudki vist enam nii pea sünnitama saada. Kell 1:00 sain igatahes omale haiglakitli selga ja jäin üksi Kevinit ootama, kes läks meile vett ja süüa tooma, sest ega me ju ei teadnud kaua minna võib...

Kell 2:00 jõudis kohale meie ämmakas. Meil oli ülimõnus, saime olla rahulikult kahekesi, vahepeal käis arst meid kontrollimas, aga muidu oli hästi hea olemine, vaatasime veel Friendse arvutist, mina veits põrgatasin end selle hüppepalli peal, liikusin ringi hullult palju jne, valud küll olid ja suht tihedalt isegi, aga need olid nii väikesed, et ei midagi hullu. Kella 4:00 ajal kui jälle uus kontroll oli sai selgeks, et mitte midagi pole edasi liikunud ja tehti veed lahti. See järgnev tund aega oli ilmselt mu elu kõige hullem, sest need valud olid tõesti räiged, ma ei suutnud enam hingamist jälgida, keha läks krampi ja värisesin nagu krambihoo ajal, nutsin ja halasin ainult kuni epiduraali ootasime. Kell 5:00 sain esimese doosi epiduraali, 10min pärast umbes tundsin selle mõju ja siis oli jälle kõik väga väga hea. Ma juba ammu arvasin, et ega ma ilma epiduraalita ei sünnita ja see oli ainuõige otsus minu jaoks. Valud küll päris ära ei kadunud, aga jälle olid vaevutuntavad, sain ringi liikuda ja normaalselt olla. Esimese doosi ajal oli avatust 4cm, teise doosi ajal kell 6:00 juba 6cm ja kui kell 7:00 oleks tahtnud veel ühte doosi, siis selleni enam me ei jõudnudki kuna oli täisavatus ja pressid tulid nii suure hooga. Oeh. Hakkasingi siis mingi peale 7:00 pressima, pikka aega pressisin enda arust tühja kuna beebit ikka ei tulnud, tegelikult liikus ta koguaeg allapoole, aga see hetk tundus küll, et miiiiiidaaaaaaaaaa ma siin teen noh.. Pressid ei olnud iseenesest valusad vaid üli ebamugavad ja rõvedad, ikka iga pressi vahel nutsin, et ma enam ei suuda ja mida kõike veel, aga siis lambist ühe pressiga tuli selline jõud, et beebi oli ühe korraga väljas. Ta oligi olemas, meie ideaalne väike beebike, meie pisike Aron, kell 7:40. See tunne oli täiesti ebamaine, kirjeldamatu, kõik eelnev rõve ununes sekundiga, ma olin (me olime) niii õnnelikud, armastusest lõhki minemas...oeh. Sain pisikese omale rinnale kuniks mind õmmeldi, õnneks ainult paar sisemist õmblust, Kevin lõikas nabanööri mingi aeg läbi, peale seda tegime esimese tissitamise ja alles siis hiljem viidi ta kaaluma-mõõtma. 3244g ja 50cm, hinne 8-9.

Kuna mul ilmselt epiduraal ja tuimestused veel mõjusid, siis tund aega peale sünnitust sain täiesti vabalt ringi käia nagu polekski olnud midagi. Õhtul läks natukene hullemaks, aga õnneks dušš leevendas megalt, seega käisingi ikka koguaeg dušiall.

Ma olen siiralt õnnelik, et sain nii positiivse esmase sünnituskogemuse ja seda tänu meie imelisele ämmaemandale ja Kevinile... ja epiduraalile :D Meil oli võetud tasuline ämmaemand just sellepärast, et ei peaks muretsema kas keegi meiega tegeleb, millal tegeleb, kas toimub ämmakate vahetus vahepeal jne. Ta oli meil nii toetav, armas inimene, rahulik, julgustav, Kevin samamoodi oli mulle nii suureks toeks ja abiks, nad olid mu dream team ja ma ei tea mis ma oleks teinud ilma... Haiglast saime koju teisipäeval ja esimene nädal oli taastumise mõttes suhteliselt raske. Ega ma ei olekski saanud eeldada, et kohe paari päevaga jalutan ringi nagu midagi poleks, õmblused andsid tunda veel umbes 8-9 päeva peale sünnitust, paratamatult oli nõrgem olla, harjusime vaikselt jne...

Tänaseks, kui oleme tundnud 12 päeva seda ebamaist armastust ja õnne pojaga on olemine juba väga palju parem. Beebike on meil olnud siiani super tubli, ei jonni, magab ja sööb väga hästi, on rahulik, avastab maailma, jagab meile alatasa kõige armsamaid naeratusi... on täielik inglibeebike meile. Mis mind ajab vihale on see, kuidas ümberringi kõik on jube targad ja teavad ette, et kindlasti läheb see tal üle, ta hakkab aina nutma ja jonnima nagu kõik lapsed väikesena ja meil läheb väga palju raskemaks.... lihtsalt.... jääge vait :D

Likes

Comments

BABYTALK

Ma ei tea kust ja millest alustada... Nii palju kui ma olin teistelt kuulnud, siis raseduse lõpp ongi raske nii vaimselt kui füüsiliselt, ootamine ja ootusärevus, ja mida rohkem aeg tähtajale läheneb, seda jubedamaks läheb. Oh well. Mul hakkas kogu värk pihta 36 nädalal, kui ühe öö haiglas olin. Peale seda algas pidev ootamine, sest öeldi ju, et võib tulla kohe-kohe... riiiiiiiiiight...... Tänase seisuga olen 39+6 nädalat rase, tähtaeg on homme ja mina ikka veel ühes tükis. Asja ei tee paremaks see, et iga jumala päev keegi kirjutab "oled juba sünnitanud vääää, beebi käes vääää, oled ikka veel rase vääää, millal sünnitama hakkad vääääääää" äääääää mida iganes. Ma ei taha olla nõme, aga ma ei ole ega hakka vastama nendele sõnumitele, sest mida iganes.. lihtsalt mida iganes.

Need viimased nädalad on olnud nii kohutavad just selle pärast, et valehäireid on iganädalaselt. Juba haiglas olles öeldi, et kui mul need rohud libakaid ära ei võta, siis ei võtagi midagi neid ära. Ja nii ma kannatasin, ootasin, iga kord mõtlesin, et kas nüüd? Vahepeal juba jäidki need täitsa ära, mul oli hea olla, tuju oli hea, ootamine ei olnud nii halb. Paar nädalat tagasi fikseerus pea ka ära ja see mis valu sellega mul kaasnes oli ikka räige.. Mis ikka, jooksin kontrolli :D Selgus, et lisaks avatusele on emakakael ka pehme ja lühenenud, mis põhimõtteliselt tähendab, et kõik on sünnituseks valmis... mõni ju läheb niimoodi sünnitama, et polegi avatust ega kael pehmenenud jne... Aga nagu näha, siis minu puhul ei loe ka see mitte midagi. Taaskord kordas arst seda mida ma juba teadsin- need libakad väsitavad mu keha, emakat, mind ennast ja tänu sellele ei hakka sünnitus ka normaalselt pihta... tänks life!!

Peale seda juba jälle nädala sain olla ilma valudeta, kui eelmisel laupäeval hakkasid jälle tuhud, valusamad kui muidu, aina tihenesid jne... lõpuks mingi 23:00 paiku helistasin ämmakale kuna vahed olid regulaarselt 5-6min ja leppisime kokku, et kohtume haiglas.. Ja mis me teada saime? Ei hakka ikka veel sünnitama kuna mu emakas on laisk ja ei viitsi hakata tööle.... MIDA VEEL! Sain valida kas tehakse mingi rõve süst ja pean jääma haiglasse või lähen koju ja proovin puhata, ilmselgelt valisin kojumineku, kus küll tuhud veel hullemaks läksid, aga lõpuks ikkagi magama jäin. Ja siis möödusid paar päeva veel nii, et õhtuti ikka väga hullud valud, aga öösel magama jäädes lõppes kogu tegevus..

Ma juba olin täiesti loobunud, ma ei viitsi enam teha neist tuhudest välja, ma ei viitsi enam mõelda "millal küll, äkki täna?!", suunasin oma mõtted juba jõuludele, tööle, kõigele muule... Ja täna mingi 7:30 ärkasin konkreetselt räige valu peale üles, tundsin kuidas tuhu tuli, nutsin vb natukene (hahaha) ja mõtlesin et oooohhh shit this is it... see oli elu kõige hullem valu so far, aga nüüd on möödas paar h, uut tuhu pole tulnud ja ma olen valmis alla andma. Mu tuju on reaalselt -10000, paremaks ei tee asja see, et juba beebigrupis kaks tüdrukut kirjutanud, et nemad parasjagu hakkavad sünnitama... okkkeeeeeeiiiii

Ma unistan vaid, et mul ei oleks neid libakaid, ma ei oleks pidanud niiii mitu korda lootma ja jälle pettuma, valutama ilma asjata, passima, ootama... Midaiganes... Mida iganes

Likes

Comments

BABYTALK

Järjekordne kuu on möödunud ja meil jooksevad viimased nädalad, seega oleks hea jälle vahepeal mõned asjad kirja panna. Tänaseks päevaks on mul haiglakotid pakitud nii mulle kui väikesele aadule, kõik tema asjad on valmis ja ootamas ja mis kõige tähtsam - meie ise oleme valmis ja vägagi ootamas. 

Ega vahepealsetest nädalatest ei olegi midagi erilist vist rääkida, kõik oli suht üksluine ja ilma muutusteta - aegajalt libakaid, ebamugav olla, jalad käed natukene paistes, magades väääga raske end pöörata, koguaeg mega janu ja jõin (joon) päevas umbes 2L vett mis tähendab, et öösel käin ka umbes 5-6x vetsus, õnneks magamisega probleeme pole seega jään alati kohe uuesti sekundi pealt magama tagasi. Ja magan keskmiselt ikka iga öö umbes 9-10h. 

Aga korralik trall hakkas peale laupäeval. Päev algas nagu iga teine, ärkasime, sõime hommikust, vedelesime natukene niisama ja siis läksime linna. Mul oli üks ülitore kohtumine, istusime kohvikus, sõime kooki ja arutasime tööasju ja peale seda tuli meil nii suur uni peale, et läksime koju tagasi ja plaanisime teha no-shame lõunauinaku, sest ilm oli mega rõve ja tatine nagunii... Aga siis hakkasin mõtlema, et umbes alates kella 5st saadik mul tuhud tihenesid ja tugevnesid, mis muidu oleks fine, aga kuskil kella 7ks olid need vahed juba piisavalt lühikesed ja mul oli meeles see, et kui tuhud on regulaarsed ja mingi 5-7min vahedega siis võiks esmasünnitaja haiglasse minna küll. No mis siis ikka, mõtlesime et käime igaksjuhuks korra kontrollis ära, ilmselt ei ole midagi ja tuleme koju tagasi õhtust sööma... no päris nii ei läinud :D Umbes kella 8 paiku pandi mulle ktg külge, tuhud olid endiselt, aga ei midagi liiga hullu.. Siis mind vaadati üle (avatust oli 2cm) ja otsustati igaks juhuks ööseks haiglasse jätta, sest noh, võimalus et hakkan sünnitama oli selline suht 50/50. Sain veel küünla, mis peaks võtma ära valu ja emaka tööd aeglustama, aga see mõjus ainult mingi 10 minutiks ja edasi jätkus ikka kõik endiselt. Mida aeg edasi seda hullem mul hakkas, aga kuna valveämmakas ütles, et enne kui valuvaigistit ei vaja siis ei ole mõtet tüüdata neid põhimõtteliselt, siis proovisin seal ülikitsas ja ebamugavas voodis magama jääda... ei suutnud, kuidas oleks pidanudki, kui mulle just öeldi, et jah kuna küünal ka ei aidanud siis on tõenäoline, et varsti võib pihta kõik hakata. Lõpuks kella 3 ajal ikkagi suutsin natukeseks magama jääda, aga umbes 7:30 olin uuesti üleval ja enam magama ei suutnud jääda - algas jälle sama värk, aina tihedamalt ja valusamalt need tuhud tulid. Mingi hetk sain uuesti ktg külge, mis näitas stabiilselt umbes 30-35 emakatööd, tuhud olid päris mitu korda ja siis oli see ikka kõõõõõõõõvasti üle 50... AGA. Aga kuna see õde kes mulle ktg paigaldas unustas selle samal ajal printima panna, siis arst neid näite ei näinud, tema nägi ainult seda aega, kui oli juba jälle stabiilsem ja seega ei muretsenud tema üldse (also tundus, et ei uskunud, et mul vahepeal nii hull oli... jättis mulje nagu arvaks, et ma lihtsalt liialdan). Igatahes mind vaadati siis uuesti läbi, seis oli suht sama mis eelmine õhtu, seega saadeti mind koju, et saaksin seal mugavamalt edasi valutada ja öeldi, et enne kui veed tulevad/valud iga 5min tagant, siis pole tagasi mõtet tulla. Kõige imelikum oli see, et ma nagu üritasin seletada, et mul ongi valud nii tihedad umbes juba, et miks või mis toimub... Ja nüüd nüüd ma siin siis olen, valutan alates laupäeva õhtust järjest... Umbes nii, et 30min valud iga 5min tagant ja päris hullud, siis 15min jälle ei ole peaaegu mitte midagi ja siis jälle algab uuesti... Seega ei loe ma neid regulaarseteks ja eile ämmakas ütles kaa, et need siiski veel ei ole päris õiged sünnitusvalud kuna emakatöö pole veel nii intense umbes, aga võiksin olla siiski valmis kogu aeg... 

Ma olen kogu raseduse aja mõelnud, et kuna lõpp on ilmselt suht hull, siis ma oleks ülimalt õnnelik, kui mu beebike ise tahaks tulla umbes 37-38 nädala paiku juba välja.. Nüüd kui ülehomme 37 nädalat saabki täis, siis ma isegi tegelikult ei põeks, sest mul ausalt öeldes nii palju töö asju veel vaja ära teha, kodus veel nii mõnigi asi vaja ära teha... Aga kuna ma tean, et see võib nüüd juhtuda umbes "iga hetk", siis olengi ma kogu aeg närviline ja elevil ja ootan... Ja lõpuks raudselt olen ka üks neist kes enda 2cm avatusega veel nädalaid ringi käib :( Tegelikult loodan küll, et enam kaua ei lähe, sest hommikust-õhtuni tuima valu kannatada ja piinelda on eriti nõme.. Pluss tahame me juba enda väikest mõnglit nii väga näha, mina igatsen enda "normaalset" keha, igatsen magada ilma ebamugavuseta, tahaksin jälle liikuda kiiremini kui mõni vanamutt, tahaksin jälle kõiki jalanõusid saada kanda ilma, et jalgadel ebamugav oleks... Lohutan ennast sellega, et ühte või teistpidi see beebi nagunii minu sisse ei jää ja kui peangi kannatama lõpuni välja, siis ikkagi ei ole enam sinnani eriti kaua jäänud :) 

Likes

Comments

BABYTALK

Ma mäletan kuidas raseduse alguses nädalad hullult venisid, kuni umbes 20. nädalani oligi üks suur venimine ja ootamine, et saaks juba pool läbi, tuleks juba sügis, tuleks juba november... Ja siis järsku läksid 10 järgmist nädalat mööda nii kiirelt, et ma ei saa aru kuhu aeg kadus?! Nüüd on jälle see sama tunne mis alguses, et nädalad venivad.... Eile sai 32. nädalat täis, lõpusirge on kohe kohe käes ja mis kõige parem, meie pisike on kohe kohe meiega!

Kui ütleme 30. nädalani ei olnud mul mingeid erilisi kaebusei peale seljavalu ja tundsin, et olen päris lucky, et rasedus nii kerge, siis nüüd tundub, et kõik jamad hakkavad kuhjuma siia lõppu. Seljavalust ma ei viitsi enam rääkidagi, see on nii rõve, et I can't even... Magama jäämine/magamine muutub aina ebamugavamaks, kõik häirib, igalt poolt on valus, tahaks olla teki all aga samas tundub, nagu tekk kõrvetaks ja ei suuda selle vastu minna, rahutud jalad, pisike ronib nagu mööda kõhuseina kuskile jaa niii edasi... Umbes nädal-kaks tagasi hakkasid mul ka libavalud. Kui ma varem neist lugesin, siis ma sain aru küll et need on vastikud, aga ma ei kujutanud ette, et need niiiii ebameeldivad on. Õnneks mul neid veel väga tihti ei ole, üritan end võimalikult palju hoida, puhata jms et neid vältida. Hmmm veel on viimasel ajal on tulnud tagasi ka kergelt iiveldus, õnneks ainult paar korda, aga see on küll kindel, et nõudepesumasina lõhn ajab südame pahaks.

Eelmine nädal pidin käima juba teist korda glükoositesti tegemas. Ütleme nii, et minu arust saatis ämmakas mind sinna pmts täiesti mõttetult ja ma ei ole sellega väga rahul... ega ka ämmakaga, aga see selleks, sellest ma siin kirjutada ei taha praegu. Ja veel käisime 3D/4D ultrahelis, et näha veel poja ja teada saada kui suur ta umbkaudu on ja saada temast paar pildikest. Te ei kujuta ette seda nöbinina, ma ei jõua enam ära oodata millal ta tuleb

Eile võtsin ennast lõpuks kokku ja pesin ära ka kõik beebiriided, nüüd järgmiseks tahaks igaks juhuks panna haiglakoti ka valmis, siis mul süda rahul. Oeh, läheks nüüd need viimased nädalad kiiremini, põhimõtteliselt 5 nädalat ja pisike võiks juba tulla... Ma siiralt loodan, et ta siis hakkab tulema ka :D Praegu tundub üle aja kandmine küll nii hulluna ja ma pole veel paistegi läinud ja kõhtki ilmselt veel kasvab..... Ilus aeg haha!


Likes

Comments

LIFE

Väga mõnus oli niimoodi paar päeva Tallinnast ja kõigest eemal patareisid laadida ja olla koos enda värske abikaasaga, kes peale 5 aastat endiselt paneb mul liblikad kõhus keerama ja kelleta ma olla ei saa, oska ega taha... My ride or die, my forever love... Minu inimene ♡ 

Likes

Comments

LIFE

4.08.2016

Juba nädal aega tagasi sai minust Pr.Gerretz, mida siiani on suhteliselt naljakas mõelda... Kuigi see oli vaid registreerimine, kus olid ainult vanemad-vanavanemad, siis see oli meie jaoks nii eriline, armas, tähtis... Meie Päev

Likes

Comments

BABYTALK

​Kätte on jõudnud 28. nädal ja seega viimane trimester. Kuna ma ei ole vahepeal pikalt ühtki update teinud, siis katsun nüüd tagantjärgi midagi kirja saada.

Juuni lõpp möödus meil rahulikult, jaanipäeva ajal olime pikalt Saaremaal ja nautisime palavaid suvepäevi. Tellisime ka vankri ära, millega see naljakas värk, et siis kui me rasedusest teada saime ja vankreid vaatasime, siis see oli selline vanker mille kohta me mõlemad ütlesime umbes et issand kui kole/mõttetu/lamp, miks keegi peaks üldse maksma nii palju selle eest............. AGA :D Aga kui me seda jaanipäeval tuttavatel päriselus nägime ja proovisime, siis võitis see meie jaoks vankrite esikoha, sest see on niiii kerge, mugav, kompaktne ja näeb sealjuures ülistiilne välja. 

Juuli oli sellesmõttes üsna igav kuu, et Kefkin oli kogu aja esmasp-reedeni praktikal, seega päevad läbi oli üsna igav passida. 8 juuli hommikul olin Tartus, sest pidin rasedusdiabeedi testi tegema ja minu kogemus on küll õ u d n e. See oli siis nii, et pidi söömata minema kella 8ks haiglasse kus võeti esimest korda veenist verd, seejärel anti suur tass mingi glükoosijooki vms mis tuli ühe korraga ruttu ära juua (sealjuures ei tohtinud seda nt välja oksendada, mis oli minu jaoks vääägagi raske)... Siis pidin 1h passima, pikutama, kell 9 uuesti verd andma, jälle tunnike passima ja viimast korda kell 10 verd andma. 

Juba vist eelmiseski postituses mainisin, et beebi liigutusi on tunda. Nüüdseks tunneme ja näeme me neid juba ammu. Ja praegu on veel eriti mõnus, sest liigutused pole liiga "tugevad" et oleks ebamugav, vaid just sellised mõnusad ja pehmed. Niimoodi siis me aaduga hommikuti ärkame koos, kui mina tõusen siis hakkab tema ka siputama end mul kõhus ja see on lihtsalt nii armas! Ja minu jaoks ei ole armsamat asja, kui vahepeal pikutades Kev tuleb ja paneb käed kõhule ja räägib pojaga...oeh ♡ 

Ütleme nii, et need kaks esimest trimestrit on olnud mul siiski suhteliselt easyd. Algul oli küll süda paha ja iiveldas, aga see on nii kauge minevik, nii lamp ja unustatud.. Ma olen kõrvetisi siiamaani kogenud ainult (vist) 2 korda, esimene kord pole kindel kas olidki, teine kord oli muidugi väga hull, nii et ma kogu päeva voodis pikali ägisesin. Samamoodi näiteks jalakrampidega, et nüüd ühel hommikul kui ärkasin siis korraks oli, aga ptui-ptui-ptui rohkem pole neid olnud. 

Ainukene ja päris suur miinus ongi kogu raseduse ajal olnud mu seljavalu. See oli halb juba aastaid tagasi, aga nüüd see vaid süveneb. Ega ma ausalt öeldes vahepeal unustan ära et nii rase olen ja peaks end ehk natukene tagasi hoidma, just eriti koristamisega, sest ma satun sellega alati väga hoogu ja lõpptulemusena siis umbes ei saa voodistki püsti ja käin nagu 90-aastane mööda seinaääri tugede najal :D Ostsin endale lõpuks selle bandaazi vms vöö ka, pole jõudnud seda testida rohkem kui ühel õhtul ainult seega ei oska öelda kas ikka aitab kaa, aga loodan! 

Ja nüüd 28. nädalal peaks meie aaduke kõhus olema juba suure wild kookose suurune, ligikaudu 40cm pikk ja kaaluma 1,5kg (see muidugi appi järgi, seega pead anda ei saa). Asjad on meil põhimõtteliselt kõik ostetud, vaja veel mõned üksikud pisemad asjad, beebinurk kodus on juba valmis ja ootamas ja muidugi mina.... appi... Mul on tulnud viimasel ajal nii suur "beebiigatsus", mille peale Kev naerab muidugi et endal beebi igapäev kõhus kaasas, aga ma tunnen, et ma lihtsalt ei jõua enam ära oodata seda kui pisike meiega juba on. Ma tahan teda näha, hoida, musitada, kaisutada, tunda seda beebilõhna ja kuulda kuidas ta läbi une nohiseb... Oijah kui palju ma juba seda pisikest armastan 

Likes

Comments

INSTAGRAM@heijamaarjag